Yeah.

Üks osa nende sünnipäeva kingitusest on need näod :DD

Üli äge! Aitäh, Allan ja Villu! :)) !

 Ja nii see kõrvits seisab mu trepi peal juba kolmandat päeva :)

Loomulikult ka aitäh kõikidele teistele kes viitsisid end kohale vedada 29.okt-30.okt ! :)

Takida - Curly Sue, lyrics

http://www.youtube.com/watch?v=VmNJJ-QWeSk

Your strength is so hard to find,
I feel so much stronger now,
the feeling´s alright. -Your words make me whole again,
those eyes cannot ever lie,
you're so divine
I'm not ever alone, you're not ever alone

I'm head over heels, goddess of mine,
your curls touching my face and now I can fly
You brought my life back,
The glory you found, I'm in deep debt, without you I wouldn't survive
I'm not ever alone

Your smile is heavenly,
I-don´t deserve all the love, that you're giving to me
Your touch makes it hard to breathe,
the shiver's around me now, you're so fine

I'm head over heels goddess of mine,
your curls touching my-face, and now I can fly
You brought my life back,
The glory you found, I'm in deep debt, without-you I wouldn't survive

The heart is pumping for my life, the mind is happy and I, I will love you till the day I die

I'm head over heels goddess of mine,
your curls touching my face, and now I can fly
You brought my life back,
the glory you found, I'm in deep debt, without you I wouldn't survive

I'm head over heels goddess of mine,
your curls touching my face and now I can fly
You brought my life back,
The glory you found, I'm in deep debt, without you I wouldn't survive

Heyhoo! (Kell näitab 2:22)

No ikka hulllllem unekas on peal aga magama ei taha minna, mmkm. Istume ja vahime lakke siin mu diivani peal, mina, Erkz, kana ja Allan magab kõrval iluund. :) Las lapseke magab. 

Aga mina sain täna, või noh eile niiiiiiiiii ägeda, vot NIIII ägeda sünnipäeva kingituse. :) Aitääääh Kobras ja Allanhandro!

Paar asja on pannud väga mõtlema, väga. Mulle ei meeldi see üldse!

one good song

http://www.youtube.com/watch?v=9UC_q-Ol_3Q

Igav hakkas ja kirjutasin natuke ühel ööl. Sellest, mis mu peas öösiti toimub.

                                                                                              ''EBAREAALNE?!''

Ääretult ''mõnus'' on ärgata pooleldi külmunud tundega kahe paksu teki all tugeva peavaluga ja silmad peas suured, kui tõllarattad. Suured sellepärast, et see kõik oli nii reaalne ja samas väga teistsugune sellest, mis tegelikult oli või on, kuid siiski seesama.

Tihti avastan ma end jalutamas majade vahel, mis on vanad ja lagunenud, kuid inimeste poolt siiski hõivatud, kus lapsed jooksevad kilgates ümber liivakasti. Või vastupidi, ehitised on modernsed ning mitte ühegi hinge poolt asustatud - ainult mina üksi liigun seal. Vahel harva on seal keegi teine. Väga harva, aga praegu ei oma see tähtsust.

Peale kella kahteteist öösel ma ärkan diivani peal ja tuigerdan koos suure tekiga teise tuppa voodisse. Oo, kui mugavaks läks olemine. Jään magama. Mõne aja pärast leian ma end käsi laiutamas kuskil avaral tänaval suure valge marmorikarva sammastega maja ees. Libistan värava ees seistes pilgu üle värvilise allee - suured iidsed tammed jalutavad kaugusesse koos oma sügisestes toonides lehtedega, mis katavad ka maapinda. Tardun karjuvast ilust soolasambaks ja ahnitsen kõikide meeltega seda meeletut vaadet, mis mulle avaneb. Võrratu, praktiliselt kirjeldamatu, unustamatu.

Varese kare kraaksumine äratab mu unelusest ja avastan end keset teed istumas, pilk eksinud kaugusesse. Tõusen kärmelt - pilt mu silmade ees lööb mustaks ning haaran paari sammu kaugusel olevast väravapostist. Vajutan käe veidi roostes karedale väravalingile, see kriuksatab. Sisenen väravast ja jään uurima seda, mis mu ees kõrgub – maja, mis näeb välja nagu oleks läbi elanud sajandeid raskeid aegu, kuid sellegipoolest on suutnud säilitada oma vanaaegse ilu. Otsustan uksest sisse astuda, kuid käsi linki puudutamas, tuli veel mõte aias veidi ringi uudistada. Teen ühe tiiru müstiliselt toretsevas aias, mis ümbritseb seda maja. Tunnen end nagu muinasjutus ja venitan selle ringkäigu võimalikult kauakestvaks. Piidlen seda tellistest ümbritsetud liivakasti. Miks see mulle ometi nii tuttav on? Ei suuda meenutada, astun edasi. Jõudes tagasi väravat ja ust eraldava kivist tee peale, võtan südame rindu ja astun üle lävepaku. Mind tabab imelik soe tunne, istun lähimale võimalikule kohale - krigisevale trepiastmele. Mässan selle tundega pikalt, kuni lõpuks ära tunnen, kuhu ma olen sattunud. Minu lapsepõlvekodu! Teises linnas ja teise ehitusega, väljanägemisega ning sisult teine. Sellest hoolimata ma siiski tean, et olen elanud siin viis ja pool aastat oma lapsepõlvest. Majas käis elu nii nagu ikka, ainult mina liigun seal ringi nagu vaim, keda keegi ei näe ega kuule. Teen lahti ukse, mis viib väikesesse ruumi, kus on suur vanaaegne voodi, milles magavad minu vanavanaisa ja vanavanaema. Istun voodi ääres olevale tumedast puidust kummutile ja jään neid silmitsema. Mõne minuti möödudes avab vanavanaema silmad, vaatab mulle rõõmusäraste silmadega otsa ja naeratab mahedalt. Hakkan talle ärkamise puhul lausuma, et ''ega ma sind ei äratanud?'' . Hääl jääb mulle kurku kinni peale üritamist öelda esimest sõna. Satun seesmiselt paanikasse, kuni taipan, et olen tumm. Mõistmisega vaatas vana naine mulle otsa ja lausus, et ''sõnu pole vajagi, piisab ühestainsast pilgust.'' …

Kõik hajub ühtlaseks uduks laiali ja ma leian end uitamas mööda inimtühje tänavaid.

Ärkan äratuskella helina peale. Mul on kohutavalt palav ja pea lõhub jubedalt, samaaegselt kimbutavad mind külmavärinad. Üritan uinuda, kuid asjatult. Just siis, kui olen enam-vähem unne suikunud, segab mind mingi heli. Suunan pilgu kella poole - üheksa null kolm. Meenub kunstikool, mis algab kell kaksteist. Mul on nii kohutavalt halb enesetunne, täna ma vist küll kuskile ei liigu. Peidan pea sooja teki sisse.

Olen taas magama jäänud. Laman üksinduses keset välu. Kuulates eemalt kostvat vee tilkumist, rändavad mu peas mõtted. Südant valdab vabaduse tunne ja kopse hellitab hõrk puhta looduse lõhn. Eemalt läheneb keegi ja istub tasa minu kõrvale sambla sisse. Löön silmad järsult pärani ja suunan pilgu kellale, üheksa läbi kolm minutit. Olen täielikus segaduses, ei saa aru, mis oli uni ja mis reaalsus. Kell oli enne üheksa null kolm, kui ma ärkasin. Kuidas saavad osutid jälle näidata üheksa läbi kolm minutit? Unesegaduses olles koperdan alla ja keeran klõpsatusega linki. Mõistusele koidab, et kõik eelnev oli olnud liiga reaalne uni.

Aga vot mulle see lugu meeldib :)

http://www.youtube.com/watch?v=PzoiTk6oSKw&ob=av2e

Reality can destroy the dream; why shouldn't the dream destroy reality? 
When I consider this carefully,
I find not a single property which with certainty
separates the waking state from the dream.
How can you be certain that your whole life is not a dream?

lollaaadx'')

Õpime Mallaga kultuuri ehk siis võtame tekstist neid sõnu, mille tähendust me ei tea täpselt. Malla dikteerib ja mina kirjutan arvutisse neid. Üks kuradi keeruliseks sõnaks ostus konstitutsionalism välja ütlemine ja Malla silbitas selle mulle nii ''kontsti-tutsi-onalism'' . Osav, eksole!! Kes mõikab, see mõikab. :DD

IN'is

Järjekordne jube koolipäev on möödas ja istume Mallaga noortekas. Malla harjutab oma näiteka teksti ja ma lugesin vahepeal teksti vahele, oi vot see oli naljakas. Ma tegin igast hääli lugedes ja lõpuks tuli Gaby nime asemele Käbi. 

 Näide:

 CHANELLE: Minu tüdrukuke! (suudlevad. Tuleb Käbiiii)

Malla: ei ole Käbii!

Mina: onon, Käbiii!

Malla: Gaby on!!

Mina (rõõmsalt): KÄBIIIII!!

Äääbšhhh, igav on. Võiks nagu linna minna, aga viitsimist pole, sest sealt ei ole miiiiittte midagi teha... Istud lihtsalt ja jõllitad kuskil pingi peal. Põnevat rahvast pole ka kuskil. Häda mis sugune. :DD Eks näeb siis hiljem, milliseks mu 8.oktoober 2010 kujuneb. Suure tõenäosusega isun kodus ja joonistan edasi oma pilti.

Tsäuu!

Naltsi kui palju.

Malla: näita küll!
Muhhvin: ei näita veel!
Malla: küll palun näita!
Muhhvin: siis kui nett tuleb.
Malla: näita küll palun! ... Mõtle kui su nimi oleks Ned.
Muhhvin: jouu neeed!
Malla: jouu need mida teed? ... allläääähhhhrrrrräääääähhhhrrrr

Õpetajate päev!!

Enne õpetajatepäevast kirjutamist peate te lihtsalt lugema seda feili, mis ma eile esta tunnis arvutiklassis ütlesin, ''aa elekter läks ära, aga kuidas siis kell töötab?!'' tõsine blondiin ikka olen!!!

Täna algas meie koolis õpetajate päev, mis saab olema paras piin! *muhahahahahaa*
Meie reeglid:
1. Tunni alustuseks on kõik valvel seisakus!!
2. Sööma minek toimub marsisammul!! Enne söömist võtavad kõik õpilased kraanikausi juurde rivvi ja pesevad käed ära konveieri stiilis!!
3. Söömine toimub vaikuses ja sirge seljaga!!
4. Vahetunnis toimub jalutamine koridoris edasi tagasi!!
5. Tunni segamise puhul 10 kätekõverdust!!
6. Õpetaja poole pöördumisel tuleb kasutada ''väga austatud härra/proua (õpetaja perekonnanimi)!!
7. Õpetajad vaatavad, et kõiki reegleid täidetakse!!
8. Õpetajatele on kõik lubatud!! (va vallandatud õpetajad!!)
Julmurid oleme!!
Just käisin pildistamas klassides ja ainult ühes klassis oli lärm - Rainari klassis e. kaheksandas. Väga korralikult teevad kõik tööd. Vallandatud õpetajate toas toimub vaikne vestlus ja üritatakse seda värki üles panna, mis seina peale pilti laseb.
Vahepealsed ja hilisemad kommentaarid õpetajate poolt.

  Direktor Hr. Tänav tuli tunnist: ''mida vittu!! Täiesti haige, ma löön kõik kohe maha! Kõik see 8. on täielik tolbajoobi kari raisk!'' Raske on.

  Hr. Jõemetsa: Klass oli vaikne, peale Koidu Eero. Kõikidele F. Mitte kunagi enam rohkem.

  Hr. Elblaus: Kuni kolmanda klassini on õpetaja sõna tõsiselt püha ja kõik olid korralikult. Ülespoole läks täiega jamaks.

  Preili Sillat: Õpilased istuvad vaikides. Mina karjun ...-.- Lapsed nutavad...mina karjun. Änni tuleb...mina karjun. Karjuuun!!!! Kardetuim õpetaja.

  Hr. Oiukas: 7. klass oli jubeda käitumisega ja 6. klass oli rahulikum Johanna sai ainukese F´i.

  Preili Sillat II: Tited on üli vaiksed ja pärivad koguaeg, ''õpetaja, mis see on, kuidas see käib?''

  Hr. Rändla: Seitsmendikud on imelikud. Tahvlile oli vahepeal ilmunud ülespoomise mängus ajaloo õpetaja nimi.

  Hr. Pukk: Normaalne.

  Hr. Kurm: Väga lahe on see.

  Preili Masing: Jeebus, täiesti kohutav millised need 5. klassi poisid on. Tüdrukud on õnneks vait ja teevad, mis käskisin. Kaks poissi läksid vabatahtlikult kappi istuma.

  Hr. Erm: Ma vihkan neljandat klassi!!!! Õpetajaks ma ei hakkaks.

Nonii, ongi ring täis. Nüüdseks on kõik õpetajad läinud kuskile linna peale lällama ja mina Mallaga istume õpside toas.
Järgmiseks istume porta 3. korruse kohvikus ja ajame sööki suust sisse. Mmm, pelmeenid ja friikad!

1.oktoober - 2.oktoober 2010

Ma võin teile kinnitada, et praegu ma olen läbinisti õnnelik. On inimesi, kellega koos ma võin olla mina ise ja unustada kõik muu ümbritsev maailm ning jääb ainult see meeletult hea seltskond . Praegu ma tunnen end täiesti selle ''minana''. Rõõmsameelne, lollakas, energiline ja kõike muud, ühesõnaga positiivne ja hull. Hull igasuguses mõttes, võtke seda kuidas soovite. 
Nimesid ma ei nimetaks. Eks te kõik ise teate, kellest eespool jutt käib, ma vähemalt loodan seda, et teate.

Järgmisesse postitusse tulevad fotod ''1.okt-2.okt 2010''. Äärmiselt super.. Kõik!
Lalalalaaa kuhhnja. Baila, bailaaaakuuhnja, kunhbaila. Jäätis.
(lisaksin pildid praegu hea meelega, kui mul poleks tuumaunekat ;) )