''EBAREAALNE?!''
Ääretult ''mõnus'' on ärgata pooleldi külmunud tundega kahe paksu teki all tugeva peavaluga ja silmad peas suured, kui tõllarattad. Suured sellepärast, et see kõik oli nii reaalne ja samas väga teistsugune sellest, mis tegelikult oli või on, kuid siiski seesama.
Tihti avastan ma end jalutamas majade vahel, mis on vanad ja lagunenud, kuid inimeste poolt siiski hõivatud, kus lapsed jooksevad kilgates ümber liivakasti. Või vastupidi, ehitised on modernsed ning mitte ühegi hinge poolt asustatud - ainult mina üksi liigun seal. Vahel harva on seal keegi teine. Väga harva, aga praegu ei oma see tähtsust.
Peale kella kahteteist öösel ma ärkan diivani peal ja tuigerdan koos suure tekiga teise tuppa voodisse. Oo, kui mugavaks läks olemine. Jään magama. Mõne aja pärast leian ma end käsi laiutamas kuskil avaral tänaval suure valge marmorikarva sammastega maja ees. Libistan värava ees seistes pilgu üle värvilise allee - suured iidsed tammed jalutavad kaugusesse koos oma sügisestes toonides lehtedega, mis katavad ka maapinda. Tardun karjuvast ilust soolasambaks ja ahnitsen kõikide meeltega seda meeletut vaadet, mis mulle avaneb. Võrratu, praktiliselt kirjeldamatu, unustamatu.
Varese kare kraaksumine äratab mu unelusest ja avastan end keset teed istumas, pilk eksinud kaugusesse. Tõusen kärmelt - pilt mu silmade ees lööb mustaks ning haaran paari sammu kaugusel olevast väravapostist. Vajutan käe veidi roostes karedale väravalingile, see kriuksatab. Sisenen väravast ja jään uurima seda, mis mu ees kõrgub – maja, mis näeb välja nagu oleks läbi elanud sajandeid raskeid aegu, kuid sellegipoolest on suutnud säilitada oma vanaaegse ilu. Otsustan uksest sisse astuda, kuid käsi linki puudutamas, tuli veel mõte aias veidi ringi uudistada. Teen ühe tiiru müstiliselt toretsevas aias, mis ümbritseb seda maja. Tunnen end nagu muinasjutus ja venitan selle ringkäigu võimalikult kauakestvaks. Piidlen seda tellistest ümbritsetud liivakasti. Miks see mulle ometi nii tuttav on? Ei suuda meenutada, astun edasi. Jõudes tagasi väravat ja ust eraldava kivist tee peale, võtan südame rindu ja astun üle lävepaku. Mind tabab imelik soe tunne, istun lähimale võimalikule kohale - krigisevale trepiastmele. Mässan selle tundega pikalt, kuni lõpuks ära tunnen, kuhu ma olen sattunud. Minu lapsepõlvekodu! Teises linnas ja teise ehitusega, väljanägemisega ning sisult teine. Sellest hoolimata ma siiski tean, et olen elanud siin viis ja pool aastat oma lapsepõlvest. Majas käis elu nii nagu ikka, ainult mina liigun seal ringi nagu vaim, keda keegi ei näe ega kuule. Teen lahti ukse, mis viib väikesesse ruumi, kus on suur vanaaegne voodi, milles magavad minu vanavanaisa ja vanavanaema. Istun voodi ääres olevale tumedast puidust kummutile ja jään neid silmitsema. Mõne minuti möödudes avab vanavanaema silmad, vaatab mulle rõõmusäraste silmadega otsa ja naeratab mahedalt. Hakkan talle ärkamise puhul lausuma, et ''ega ma sind ei äratanud?'' . Hääl jääb mulle kurku kinni peale üritamist öelda esimest sõna. Satun seesmiselt paanikasse, kuni taipan, et olen tumm. Mõistmisega vaatas vana naine mulle otsa ja lausus, et ''sõnu pole vajagi, piisab ühestainsast pilgust.'' …
Kõik hajub ühtlaseks uduks laiali ja ma leian end uitamas mööda inimtühje tänavaid.
Ärkan äratuskella helina peale. Mul on kohutavalt palav ja pea lõhub jubedalt, samaaegselt kimbutavad mind külmavärinad. Üritan uinuda, kuid asjatult. Just siis, kui olen enam-vähem unne suikunud, segab mind mingi heli. Suunan pilgu kella poole - üheksa null kolm. Meenub kunstikool, mis algab kell kaksteist. Mul on nii kohutavalt halb enesetunne, täna ma vist küll kuskile ei liigu. Peidan pea sooja teki sisse.
Olen taas magama jäänud. Laman üksinduses keset välu. Kuulates eemalt kostvat vee tilkumist, rändavad mu peas mõtted. Südant valdab vabaduse tunne ja kopse hellitab hõrk puhta looduse lõhn. Eemalt läheneb keegi ja istub tasa minu kõrvale sambla sisse. Löön silmad järsult pärani ja suunan pilgu kellale, üheksa läbi kolm minutit. Olen täielikus segaduses, ei saa aru, mis oli uni ja mis reaalsus. Kell oli enne üheksa null kolm, kui ma ärkasin. Kuidas saavad osutid jälle näidata üheksa läbi kolm minutit? Unesegaduses olles koperdan alla ja keeran klõpsatusega linki. Mõistusele koidab, et kõik eelnev oli olnud liiga reaalne uni.
No comments:
Post a Comment