Kirjutan nii nagu üks unine Mina seda teeb - natukene segaselt. Ülevaatlikult ja endale meenutamiseks.

Laupäev, 7. mai

 Äratuskell huilgas kell 7:01, panin edasi, magasin veel, ja lõpuks ärkasin 7:27. Pessu, sättima, asjad. Algse väljasõidu aja, pool 9, lükkasin edasi kolmveerand üheksa peale kui just mitte 8:55. Igatahes tuli Thea mulle järgi ja sõit Põltsamaa poole algas, paar sõna, klapid pähe, play nupp ja magama. Ärkvel oldud ajast ma mõtlesin, et ajamasin oleks hüva kraam. Lõpuks jõudsin siis Põltsamaa Selveri ette, kus ootas mind Jarko. Edasi tegime stiilse sõidu kaherattalisega tema ristitädi/ristiema juurde. Seletasime natukest aega maast ja ilmast.

 Teel Jarko juurde käisime läbi ka ühest saksa surnuaiast, mille ümbrus ja hauakivid olid pilla-palla, aga kabel jällegi jube korras. Teiseks peatuseks oli veel üks surnuaed, mille nimi ei meenu, kuid seal olid omamoodi mahedad ristid ja ka lihtsalt ilus.

 Võrr-võrr, laks, mats. Ahahaa.. Mis nüüd juhtus?! Läksime edasi paar kilomeetrit jalgsi kuni Jarko elutsemis paigani. Mulle meeldis jalutada ja ilus ilm oli, hoolimata tuulest, mis mulle terve tee jooksul vähemalt 15 minutit pinda käis. Kokku kõndisime vast natuke vähem kui kaks tundi.

 Veetsime aega kuni liitusid veel neli inimest ja grillimine võis alata. Nüüd oli meid kuus - Lauri ja Kadi, Villu ja Liana, Jarko ja mina. Liidaks veel juurde paar mummu, kes otsisid paaniliselt oma lammutatud pesa. Nalja kui palju eksole. Mis siis saab, kui liivast kana saab märjaks?

Kell üks või kaks läksime Jarkoga ära tema korterisse. Nelja ajal saime magama.

Pühapäev, 8. mai

Kaheksast lõime Jarkoga silmad lahti - ,,juua, süüa!" Üles kulgesime tervelt tund aega. Mitte, et me oleks treppidest nii kaua loivanud, vaid me uimerdasime kohutavalt aeglaselt. Haigutades.

''Sa ikka pead jah?!'', ''Aiiiaaa!!''. Ei naernud üldsegi palju, mkkm. Uimasime ja hälle haigutasime.

 Istusime Jarkoga pikalt lihtsalt üksteise ''otsas'' ja vaatasime telekat. Jarko vanaema ütles hästi meie kohta, kui me seal nii olime, aga mul meelest läinud paraku. Vahepeale tekitasime mitu söögikorda. Ainult sööks. No muidugi, eelmisel päeva praktiliselt söömata kah ju.

Kui aeg oli liikunud viieni, koitis  mulle, et kuuest tuleb mulle auto järele ja viiakse tagasi Pärnusse. Absoluudselt ei meeldi see! Õhhh. 

Kogu tagasitee valdas mind tunne, et kohe käsin auto peatada ja torman tagasi Tema juurde.

Nüüd olen ma kodus oma diivani peal ja olen nagu ärkvel sleepwalker. Ajaloos on KT homme Eesti taasiseseisvumise erinevate etappide kohta, mis pole mul tegelikult üldsegi selge. Mõned korrad on läbi loetut konspekt, meelde ei jää sittagi. Tuleb vist järgi teha kuigi see pole hea variant. Mis teha, ei kinnistu sinna ajju mul praegu midagi. Loodan, et sellest probleemi ei püstitata kui võib-olla pean ajaloo KT järgi tegema. *probleeme teemal, nädalavehtused*

Topin paar ampsu sööki suhu veel ja tõmban kerra ära. Silmad vajuvad juba iseenesest kinni.