Veripunane, tumepunane, tumesinine ja neile heidetud küllaldased varjundid.

Tormisel rannikul seisev varemetes kindlus, mille kõrgeimas tipus istub sinakate soomustega müstiline draakon.

Kolm langevat tähte langeb üle sillerdava taevalaotuse ja välgatavad, kui on jõudnud oma kustumiseni.

Kuu hellitab oma pehme valgusega eemal seisvat iidset metsa, mis õhkab salapärast.

Auklikule kaljuservale maandub ronk, kes uudistab öises valguses lainetavat silmapiiri.

Kristallselgele allikale on saabunud vana ja auväärne hunt, kes silmitseb veepeeglilt oma elu.

Kõiki neid mõtteid ma oskan sõnadesse panna, aga ühte asja ma ei oksa