Ma olen juba ühekksandat päeva sajaga out'is. Köhin, õhk saab otsa, köhin. Õõõh. Tundub, et haigusele meeldib minu juures istuda, mulle ei meeldi, et ta siin kükitab. Ma ei jõua enam. See selleks. Ahjaa, ma pean päevas võtma kahte rohtu, ühte ühe korra päevas, teist kolm. Selle teise rohuga on nii, et seda on võimatu sealt pudelist välja kallata ilma, et roheline vedelik mööda pudelit alla ei voolaks. Vähemalt ei maitse see nagu ... ma ei teagi, mingi rõve asi.

Eile ma maalisin veidi ja mul pole õrna aimugi, mis sellest välja tuleb. Eks siis näeb. 

Täna ma ärkasin peavaluga. Woohhoo. Läksin elutuppa ja lülitasin teleka mängima. Discovery Science, huvitav. Lugesin vahepeal ka raamatut ja tähed tantsisid ringtantsu mu silme ees.

Leidsin oma fotode kaustast selle pildi, pagan, milline vahukommi isu ründas mind. Siiani kiusab. '-.-

Kuhu on kadunud inimesed, kellega ma väga hästi olen läbi saanud? Üks ütleb, et pole midagi rääkida, teisega ei ole üldse suhelnud enam, kolmas on vait. Miks?

Kolmapäeva õhtul vaatasin suvel tehtub fotosid, suu pidevalt muigamas. Mida kõike me ka ära ei teinud. Selle peale ütleksin ma, ''old good memories'', nagu oli ühel heal kaugeks jäänud sõbral msni alapealkirjas.