Muusika mängis mu kõrval vaikselt. Olin juba täiesti magama jäänud. Kuulsin midagi läbi une. Arvasin, et keegi vanematest on üles tulnud. Ei olnud. Mitte midagi. Tasane kopp-kopp kostab esiku poolt. Natuke kõvemini. Kass minu kõrval kikitab hetkeks kõrvu. Ma olen nii ärkvel kui veel olla saan. Ja jälle kuulen seda. See ei ole absoluutselt tore. Ma ei tunne mitte ühtegi emotsiooni enda sees. Ainult küsimärgid lendavad mu peakohal läbisegi. Enam ei kosta midagi. Mis ma sellest arvama peaksin? Umbes üheksa koputavat heli jõudis mu kõrvu mõni minut tagasi. Ei, see polnud lind mu akna taga või siis rott pööningul. Ma ei kavatsegi end siit voodist liigutada. Ma ei tea, kas ma enam üldse magama jään enne väga varavalget. Mul on jumala ükskõik, mis te sellest arvate, sest mina tean, mida ma kuulsin.