Juba jupike aega ma leiutan erinevaid viise, kuidas kirja panna neid tundeid, mis mu sees on. Päris keeruline. 

Unine on ka olla. Malla pidi mind täna koolis lihtsalt julmalt üles peksma. Ma nägin isegi und!! :D Ja no ega ta ise ka just kõige rohkem ärkvel ei olnud. Vähemalt ma ei hilinenud tundi ja ei jäänud millesti olulisest ilma, kui ma unedemaal olin. Mul oli seal tore, sest Sina olid seal. Vahel lihtsalt peab tunnis magama.. isegi siis, kui see ei ole tegelikult lubatud. Kes poleks seda teinud? Ha-ha.

Ilmselt ma kuulen nüüd kodus sellist juttu, et vot siis ei käigi nädalavahetustel külas kellegil ja keegi siin minu juures. Vabandust tõesti, aga ma ei elaks seda absoluutselt üle, sest olen leidnud kellegi, kes mu nädalavahetused hõivab ja vastupidi. Jah, kool on samuti oluline, aga mitte siiski nii palju, et peaks ära keelama meie kohtumised. Ei tahaks ju väga, et me suvalt kuskile koos jalga laseme? ;) Loodan, et saate aru, eksole?

Ma olen äkki siis tõesti nii loll, et ma ei suuda kooli nii tõsiselt suhtuda. Kool ongi minu jaoks teisejärguline. Mis teha, olengi selline ja ise veel kuradi õnnelik selle üle. Ma elan ju kõigest ühe korra.

'' I haven't lost anything except my mind ''
Järgneva looga ma ahistan replay button'it.

Su vanaema sõnad, mis Sa mulle seal keset tuba seistes edasi ütlesid, ei lähe mul iialgi meelest. Sedamoodi nad mulle mõjusid.