Haarasin uniselt kätte päeviku ja sinise pastaka ning hakkasin kirjutama seda, mis vähegi pähe tuli.

Matemaatika tund. Selline tunne nadu oleks millegi mõju all. Muusika mängib mu paremas kõrvas ja teises läkutab õpetaja arusaamatut ülesannet. Lugu, mida kuulan on kuidagi mõnusalt uinutava toimega. Opeth - Closure. 

Närin aeglaselt nätsu, mis on tugeva piparmündi maitsega. Olen unustanud sõrmused sõrmede otsa torgata. Otsin kotist välja 5 sõrmust ja lükkan need oma viide sõrme. Ülesanded ja numbrid matemaatikas endiselt jooksevad ringi... nagu hullunud kitsed, kes on märganud põõsas saginat. 

''Tuhande viiesajast võtad ära üheksasada viis kümmend.'' Nojah, tore teada, lahutage ise, sest mina kulutan pastaka tinti praegu. Klassis on jahe. Ma ei tea, kas teistel ka aga, minul vähemalt jooksevad külmavärinad halastamatult ühe keha. 

Tühi kõht oli ununenud, kuni selle hetkeni mil hakkasin seda lauset kirjutama. Oh, kui hea on tühja kõhu tunne. Tegelikult ei ole. Ma tahan süüa ja kohe! Eeeeii, veel 50 passimist ja alles siis saan enda paagi täis laadida.

''I wanna take a ride on your disco stick'', ütleb Lady GaGa oma loos nimega Lovegame.

Okei, nüüd algass vene keele tund ja see pole üldse tore, sest õpetaja korjas juba esimeselt minutilt midagi, mille kallal oma häält demostreerida.

Füüsika, füüsika, oii seda füüsikat - venis ja venis ja venis ja lõppes. Oligi nii nagu enamus klassist ennustasid. See pole oluline, mida me ennustasime. Arvasin, et keemia tund tuleb paras nii nimetatud brain fuck, aga ei tulnudki, sain teemast aru. Wow. Endiselt on mul kuidagi uimažž olek. Magamatus? Kindlasti mitte, sest uimerdasin ju praktiliselt 2 päeva maha. 

Täna öösel kell 3 ma lõin plaks silmad lahti, võtsin telefoni kätte ja hakksin kirjutama.

Hele täiskuu langetab oma õrna heledat kuma mu tumepunase magamistoa seinale. Seinal asetsevad CD'd peegeldavad mulle oma spektri värve vastu, kui ma oma pea asukohta muudan. Viin silmad aknast välja, kus vahib mulle vastu valge pilvetups oma hõreda olekuga. Nice cloud. Vahepeal on aknalauale hüpanud minu kass ja vain tema musta siluetti.

 Kas ma ise ka aru sain, mida ma kirjutasin? Vist mitte. Kui sina, lugeja, said siis seleta palun minule ka. Vahel on minu mõttemaailm mulle endalegi arusaamatu. Võib-olla, et alati ei peagi see arusaadav olema.