''Ohh issand jumal! Miks niii? Nii ei ole aus, ma ei tea.. kuidas... mida, miks.. mis moodi sinu blogi alustada'', vingus Jarko telefoni otsa ja mina naersin, sest nii hea on temaga rääkida. 

Kui ei tea, kuidas alustada oma blogi, siis võta suvaline tsitaat jutust, mis äsja telefonis rääkinud või kuulnud oled.

Tahaks kirjutada. Peaks maalima/joonistama. Lihtsalt ei oska nohh. Tundub, et mul on taaskord see hooaeg, kus mul puudub see oskus alustada. Pole aimugi, kuhu see kaduda võis. Ilmselgelt ära. 

Mis siis veel? Niisama kodus no life'mise asemel olen ära teinud paar koolitööd ning alustanud lõpuks ometi koolis ette antud raamatu lugemisega. Jubeee huvitav. 

Telefoniga olen täna rääkinud kokku kuskil 5h. Jarkoga lobisesin igasugustel teemadel. Viis tundi kvaliteet aega. 

Nädalavehetuse (noojahh, reede õhtu kuni laupäeva päev) ma veedan Põltsamaal koos kalli ja tähtsa inimesega. Kui veab siis pool järgmisest nädalast saame ka koos olla. :) Sinuga koos olles olen ma läbi ja lõhki siiralt õnnelik.

Vahepeal tekkis mul soov lennata kuule ja vaadata Maad sealt kaugelt eemalt. See oleks ilus.

Tule siia või muidu tulen mina sinna ja põimin oma käed su ümber nii, et ma isegi ei oksa neid enam lahti siduda. Veel vähem, et ma seda sulle ütleks, kuidas ma käed ümber sinu kinnitasin. ....ja minul jookis kaabel lühisesse.

Tonight I've fallen and I can't get up
I need your loving hands to come and pick me up
And every night I miss you
I can just look up
And know the stars are
Holding you, holding you, holding you
Tonight

Minu viimased 3 maali, millega hakkama olen saanud. Lähiajal üritan oma kunstikoolis tehtud töid ka siia ilmutada.