Hetkeks või siis pigem pikemaks ajaks on küll nii, et mul on täiesti kõrini kodus passimisest ja koolist. Tüdinud sellest haige olemisest ja elu üksluisusest. Äkki siis teeks midagi teistmoodi? Mida, kui mul selleks võimalustgi ei ole. Ma tean, ainult viriseks. 

Võiks lihtsalt hea seltskonna kokku kraapida ja eemalduda mingiks perioodiks siit kuradi igavusest. Suveks on ka palju plaane, aga iseasi on see, kuidas need kõik realiseerida. 

Ärge imestage, kui ma näin nii ükskõikne, sest seda ma pole.

Ärge imestage, kui ma olen pigem vaikne kui jutukas. Ma lihtsalt ei taha või ei viitsi suud lahti teha, kuigi peas ketravad sajad hammasratastel mõtted. Teen suu lahti siis, kui ma arvan, et pean seda kindlalt tegema.


Ärge imestage, kui ma teile lihtsat asja endale arusaadavaks ei suuda teha.

Ärge arvake, et ma ei kuula teid, sest ma kuulan teid alati. Lihtsalt kuulan ja vastan teile lühidalt.


Seetõttu, et te keegi ei näe minu sisse, imestate ja arvate te ilmselgelt.



Lühidalt. Lihtsalt lõpetage minu torkimine mõneks ajaks ja siis on kõik jälle korras võib-olla. Võimatu eksole.