Keera raadio valjemaks, sest seal kõlab meie laul. Kõik on kui peab. Hea on. Ma pole vist ammu nii siiralt õnnelik olnud oma sisemises kestas, nagu praegu ma seda olen. Samal ajal aga mu mõistus jookseb päevas triljon korda kokku ja ma ei saa jälle aru, mis ümberringi toimub. Teile võib tunduda küll, et ma olen veidi endasse tõmbunud või siis just eelmisele vastupidi. Istun soolasambana või positiivselt elektriseeritult, jälgin ühte kohta või liigutan pidevalt silmi, suhtlen, naeran, mõtisklen. Põhjendust ma sellele ise tuua ei oska, nii lihtsalt on.

Olen vist jõudnud kuskile imelikule piirile, mis lahutab ühte osa minust teise minule kuuluva iseenda osaga. Mitte väliselt, vaid seesmiselt. Pidevalt hõljun ma pilve peal, kus ma näen paljusi erinevaid pilte inimestest, loomadest, kohtadest, asjadest ja kõike muud, mida mu aju mulle pähe sokutab. Kuskil seal pilvetupsu taga asetseb reaalne maailm, mis on omakorda tihedalt põimunud ebareaalsusega. Ju siis mulle meeldib ringi seigelda enda ehitatud maailmas, mis on ka samal ajal maapeal. Mainimata ma ka ei jätaks seda, et need unenäod, mida ma näen on tohutult elulised, just nagu viibiks kohapeal, mitte ei näeks kõike unes.

Võin öelda, et selline olek on tekkinud viimase kuue kuu jooksul.
Minu pilk on muutunud.

Kes või mis mind on nii mõjutanud?