Ma olen vist lolliks läinud. Mulle meeldib praegu, kuidas minu oranži kattega laualamp mulle näkku paistab oma ereda valgusega. See just nagu hoiaks mind ärkvel ja hoiaks mind eemal sellest, et ma ei jääks taaskord oma maailma ringi uitama. Tegelikult ma olen veel siiani kuskil kaugel külmal maal oma mõtetega ja ma ei kavatse sealt veel niipea naasta reaalsusesse. Keegi vist ei saagi mind sealt eemale kiskuda sest mulle meeldb seal liiga palju. Minu oma maailm.
Eile. Ma ei hakka pikalt mitte midagi kirjutama sest ma ei oska. Ausalt, mul jääb klaviatuuri klahvidest puudu selle jaoks. Mul jäid pooleli paljud sõnad, laused ja mõtted. Seda ma ütlen nüüd Sulle: sa jalutad mu mõtetes mitmendat päeva, kuidas sa ära ei väsi? Mind ei huvita, kuidas sa sellele reageerid. Nii lihtsalt on. Selle kohta ma ütleksin lihtsalt need kaks rida ...
wanna scream out
no more hiding