Oiii, kuidas mulle praegu ei meeldi see klaviatuuri vastik ühtlane klõbin.

Rääkisin sinuga telefonis kaks tundi ja ma võin kinnitada, et need olid mu õnnelikumad kaks tundi üle mõne aja. Jahh, me oleme imelikud, sest meile ei meeldi öelda seda eesti keeles. Te ei peagi aru saama, mida ma silmas pean. 

Ma võtsin helehalli pliiatsi kuskil tund ja pool aega tagasi sõrmede vahele ning minu imestuseks mul ei jooknudki mõte ummikusse. Õnneks. Must valgel on lihtsalt imeline. Just praegu näen ma seda ilusamana kui varem. 

Mul ei ole õrna aimugi, milliseks võiks kujuneda homne ja need tulevased päevad, mis ma üritan Tallinnas veeta..

Und mul endiselt ei ole kuigi magaks ikkagi hea väga meelega. Päris loogiline peaks mainima.