Kõik sebivad ringi igalpool, kilekotid sadade kroonide eest ostetud sööki või kingitusi täis, ja tormavad kuskile. Mõned paanitsevad ikka veel, et mida osta kellegile jõuludeks, sest ei taibanud kingitust varem osta. Miks? Jaaajaa, sellepärast, et on ju jõulud. Tore teada, et on jõulud.. Mitte, et mul oleks midagi jõulude vastu, aga miks seda meeletut sagimist vaja on? Selleks, et on jõulud. :D Mis muu siis sellele parim seletus oleks? Minu jaoks, aga tiksuvad päevad ikka sama jada edasi nagu ka siis, kui ei olnud jõuluaeg.

Istun oma sooja toa akna ees oleval toolil ja vaatan õue. Kõik on kaetud valge kattega, mis vahel särab nagu oleks see pärlitega üle külvatud siid. Puude okstel on ohtralt väikseid lumekristallidest moodustisi, mis jõllitavad oma jäise pilguga mulle igaltpoolt vastu, kuhu ma ka ei vaataks. 

Külm, aga ilus.

Miks mul käsi ei liigu, kui haaran kätte pliiatsi ja valge paberi oma sülle? Just nagu kardaks, et ma tõmban mõne joone valesti ja see pole see, mis ma soovisin, et oleks. Mis vahet seal on, kui valesti läheb, kuid ikkagi häirib mind miski. Mõtteis ma näen neid kujutisi ja pilte, mida ma joonistada tahan, aga mu mõte ning käed keelduvad koostööd tegemast. Ilmselgelt ma ei talu seda, sest varem oli ju kõik korras. Miks enam ei ole?

Tunnen end teise inimesena. Sellisena, keda ma pole eales varem kohanud.. Ma olen eksinud ei kusagile.

Jehhuu, mul on alahuul katki seestpoolt ja vere maitse ründab vahepeal ikka päris karmilt. Jumal tänatud, et ma verd ei karda ja, et mul pole midagi sellist viga, mis tekitaks selles rõvedustunnet. Valus on ainult. Pealegi mulle ei meeldi öelda ''jumal tänatud'', sest see kõlab nii nagu oleks see tänu jumalale. 

Ma ootan esmaspäeva. Ja nii on.

Kümme pilti.